Käesolevas artiklis peatuksin enesekaitserelvades kasutatavatel padrunitel, mille kasutamise eesmärk on peatada eluohtlik rünne. Enesekaitseotstarbelist tulirelva kasutatakse teise inimese vastu äärmise abinõuna kui muud kaitsevahendid ei ole andnud soovitud tulemust. Seetõttu on siin padruni valik sama tähtis otsus kui relva valik. Relv ja padrun moodustavad ühtse terviku, mis peab alati ja igas olukorras laitmatult toimima.
Käsirelv (püstol või revolver) on võrreldes teiste tulirelvadega (sileraudne püss, vintpüss vm) küllaltki väikese võimsusega ning kunagi ei saa olla kindel tema 100%-lises efektiivsuses ründaja peatamiseks.
Püstolikuul, tabades inimest, tekitab organitesse ja kudedesse üheaegselt kaks haavakanalit – püsiva (ingl.k. permanent cavity) ja ajutise (temporary cavity). Püsiva haavakanali tekitab kuul vahetult kudedega kokkupuutes olles – selle haavakanali suurus vastab kuuli läbimõõdule, st kuuli teele ette jäänud kude hävineb. Ajutise haavakanali moodustab kuuli poolt tekitatud lööklaine, ning selle läbimõõt on mõned korrad suurem kuuli läbimõõdust.
Püstolikuuli mass ja kiirus on suhteliselt väikesed, inimorganismi koed aga küllaltki elastsed, st venivad. Ajutine haavakanal tõmbub peale rõhu langust tagasi kokku ning selle mõju all olnud koed ja organid reeglina ei kahjustu. Erandiks on siin mitteelastsed organid nagu peaaju, põrn, neerud ja maks.
Rääkides enesekaitseotstarbelisest relvast tuleb pöörata olulist tähelepanu relva kaliibrile. Kaasaegsed uuringud haavaballistika valdkonnas on näidanud, et eluohtliku ründe peatab kõige efektiivsemalt täpselt suunatud suurekaliibriline ning raskekaaluline pihtamislaeng, mis tänu suurele massile omab piisavat läbistusvõimet. USA Armee Haavaballistika Kesklaboratooriumi ja FBI koostöö tulemusena on kindlaks tehtud, et efektiivseks võib lugeda pihtamislaengu, mis on võimeline läbistama vähemalt 12 tolli (30,5 cm) 10%st kalibreeritud zelatiini (inimese lihaskoe kõige lähem analoog). Samas ei tohiks läbistussügavus olla suurem kui 60 cm.
Liigne läbistusvõime seab ohtu ümbritseva keskkonna kuna objekti läbinud ning edasi lendav kuul võib tekitada ümbritsevatele eluohtlikke vigastusi. Seaduskuuleka relvaomaniku eesmärgiks on oht kõrvaldada, mitte seda tekitada.
Enesekaitseotstarbeliste vahendite valik on alati kompromiss. Käsirelva kuul peab olema oma tagasihoidliku võimsuse juures piisavalt efektiivne, et koheselt peatada eluohtlik rünne. Samas toimuvad eluohtlikud ründed sageli tiheda asustusega piirkonnas, kus väikesel eksimusel võivad olla väga rasked tagajärjed.
Antud teemat on maailmas piisavalt uuritud, peamiselt politseiteenistuse vastavate küsimustega seonduvalt. Kuigi relvastatud tavakodanik ei täida politseiülesandeid, on sel kahel valdkonnal siiski antud teemas mitmeid kokkupuutepunkte. Esiteks on nii politseiametnikul (valdaval enamikul juhtudest) kui ka seaduskuulekal relvaomanikul esmaseks ja ainukeseks tulirelvaks kaasas käsirelv – püstol või revolver. Mõlemad kasutavad seda vaid äärmise abinõuna ning eesmärgil tõrjuda eluohtlikku rünnet. Vastased (st relva kasutamise objektid) ning ka relva kasutamise tingimused (seda nii ümbritseva keskkonna kui seadusandliku aluse mõttes) on neil kahel kategoorial ka reeglina samad. Seega usun, et uuringute analüüsimisel on paralleeli tõmbamine politseiametniku ja relvastatud seaduskuuleka kodaniku vahel igati õigustatud.
Kaasaegsete politseirelvade alal tehtavate uuringute juhtriigiks on USA. FBI juurde loodi vastavad struktuurid peale mitmeid traagilisi tulistamisjuhtumeid, milledest kurikuulsaim on Miamis 1986. aasta 11. aprillil toimunud tulevahetus kahe pangaröövli ja 8 FBI agendi vahel. See vahejuhtum lükkas ümber mitmed ülemaailmselt levinud müüdid tulevahetustest – nagu kestaks see vaid 3 – 4 sekundit ning selle käigus sooritataks kõige enam 2 – 3 lasku. Miamis kestis tulevahetus veidi üle 4 minuti, selle käigus tulistati välja ca 150 padrunit. Sündmuse käigus tapeti mõlemad pangaröövlid, hukkus 2 ja raskelt said haavata 5 agenti.
Agentide kasutuses olid põhiliselt .38 Special/.357 Magnum-kaliibrilised revolvrid (laetud .38 Spl +P padrunitega), mõned poolautomaatsed 9 mm Luger püstolid ning kal 12 pumppüss.
Kurjategijate relvastuses oli kaks .357 Magnum revolvrit, üks kal 12 pumppüss ja .223 kaliibriline poolautomaatkarabiin Ruger Mini 14.
Juhtumit analüüsiti aastaid, ning seda tehakse mõningates episoodides veel tänapäevalgi. Kaks põhilist järeldust olid:
- ametnike treenituse tase oli madal, seda nii taktikaliselt kui relvade käsitsemise poolelt;
- agentide poolt kasutatavad tulirelvad (eriti laskemoon) olid vähese efektiivsusega.
Lisaks lükati ümber mitmed teised müüdid, mis puudutasid kuuli väidetavat toimet inimesele. Need müüdid on sellest hoolimata kahjuks veel tänapäevalgi maailmas väga elujõulised. Näiteks müüt kuuli šokijõust, neuroparalüütilisest efektist jm. Müüt, nagu paiskaks kuulitabamus inimese pikali ning et ta jääb seepeale koheselt abitult lamama. Müüt, et jalga või kätte tabamuse saanud kurjategija ei suuda tekitatud valu taluda ning seepärast muutub momentaalselt tegutsemisvõimetuks jne.
On üldteada, et alkoholi- või narkojoobes inimesele, samuti psüühiliselt ebastabiilsetele inimestele näiteks pisargaas reeglina mõju ei avalda. See on tingitud nende kõrgenenud valulävest, nende orienteeritusest ajas ja kohas ning paljudest muudest asjaoludest.
Millegipärast on unustatud, et eranditult igaühes meist on olemas kõige võimsaim narkootikum üleüldse – adrenaliin. Eluohtlikku olukorda sattudes eraldab organism meisse suure koguse adrenaliini, mille eesmärgiks on aidata meil ellu jääda – kas siis võideldes või põgenedes. Kui meile tekitatakse valu, siis adrenaliini abil on meie organism sellest üle, kuna valule alla andes kaotaksime võimaluse ellu jääda.
Miami tulevahetuses sai üks agent kurjategija vintpüssikuulist kätte haavata – kuul tabas tema vasaku käe keskmist sõrme ning purustas selle täielikult. Agendi hilisemal küsitlemisel vastas ta, et tulistas kahe käe haardega oma revolvrist kurjategija poole kui tundis tömpi lööki vastu oma kätt. Ta vaatas oma kätt ja nägi, et keskmine sõrm oli puudu, mööda käeselga olid välja tunginud luu tükid. Agent ütles, et ta ei tundnud mingit valu, võttis uuesti sisse esialgse laskeasendi ning tulistas kurjategija poole veel kaks lasku. Ta ei täitnud oma teenistuskohustusi alkoholi- ega narkojoobes. Ta võitles tänu adrenaliinile.
Sama oli ka agentide vastastega. Hilisem lahkamine näitas, et üks neist oli saanud 6 ja teine 12 eluohtlikku laskevigastust, mõned neist tulevahetuse esimestel hetkedel. Sellest hoolimata avaldasid nad aktiivset vastupanu 4 minuti vältel. Kummagi organismist ei leitud mingeid jälgi alkoholist või narkootikumidest. Kogu nende tegutsemine toimus adrenaliini toel.
Tänapäeval on enimlevinud politsei teenistuspüstoli padrun 9 mm Luger (tuntud ka kui 9 mm Parabellum, 9×19). Padruni valmistas Georg Luger 1902. aastal oma poolautomaatse püstoli jaoks. 1908. a. võttis padruni ja püstoli oma relvastusse Saksa armee ning andis neile koodnimetuse Parabellum. See asjaolu on tekitanud palju segadust. Arvatakse isegi, et 9 mm Luger ja 9 mm Parabellum on kaks täiesti erinevat asja. Tegemist on siiski ühe ja sama padruniga – lihtsalt Euroopas kasutati Parabellumi nimetust, Ameerikas on aga alati padruneid ja kaliibreid nimetatud nende looja nime järgi. Viimasel ajal on 9 mm Luger saanud valdavaks nimetuseks ka Euroopas.
9 mm Luger kasutamine teenistus/enesekaitserelva padrunina on kompromiss. Padruni kuul on piisavalt suure läbistusjõuga, tagasilöök on enamikele laskuritele vastuvõetava suurusega, padrun on kompaktne, saadaval väga laia valiku erinevate kuulitüüpidega ning hinnalt odav. Kõik maailma padrunitootjad valmistavad selle kaliibriga püstolipadruneid. Läbistusjõud sõltub eelkõige kasutatava kuuli tüübist ning siin on valik väga suur.
Tagasilöögi talutavus on väga oluline eelkõige seetõttu, et tulevahetuses on kõige tähtsam saavutada mitu järjestikust tabamust võimalikult lühikese aja jooksul. Kui tagasilöök on laskuri jaoks liialt võimas, ei tule ta selle ülesandega toime. Lisaks tuleb tema koolitamisega kõvasti vaeva näha, sest lasukartus on mõnigi kord väga raskesti “ravitav”.
Padruni kompaktsus tähendab, et seda kaliibrit kasutav püstol on samuti suhteliselt tagasihoidlike mõõtmetega, samas mahub padrunisalve rohkem padruneid. Püstol on kerge kaalult ning mugav kaasas kanda. Relva kandmise mugavus on ääretult oluline, sest vastasel juhul ei kanta relva kaasas vaid ta jäetakse lihtsalt koju raudkappi, luku taha kus temast ei ole ründe tõrjel vähimatki kasu.
Vaatamata kõigile kaasaegsetele uuendustele säilitab käsirelvade enesekaitseotstarbelise efektiivsuse edetabeli tipus oma koha 1905. aastal loodud püstolipadrun .45 ACP. Padruni kuul on suure läbimõõduga (11,43 mm) ja raske (15 g). Laskmisel tekkiv tagasilöök on keskmise tugevusega tänu kuuli madalale algkiirusele (ca 240 m/s), mis omakorda võimaldab selle padruni kasutamisel säilitada piisava laskekiiruse juures ka hea lasketäpsuse. Ballistiliselt on tegu ühe täpseima ja õnnestunuima padruniga üleüldse. .45 ACP on ka täna kasutusel väga paljudes maailma politseijõududes ning mitmed USA politseiüksused, kes 1990date keskel läksid kaasa 9 mm Luger “revolutsiooniga” on tänaseks tagasi pöördunud vana ja järeleproovitu juurde.
Püstolipadrunite kuul koosneb südamikust ja seda katvast mantlist. Südamik on reeglina valmistatud pliisulamist, kuuli mantel tavaliselt vasesulamist. Kuuli südamik annab kuulile tema massi, mis on vajalik piisava sissetungimissügavuse tagamiseks. Läbistusjõu suurendamiseks lisatakse mõnikord kuulile veel terasest südamik. Sõltuvalt terassüdamiku tugevusest saab neid kuule kasutada ka soomuse läbistamiseks.
täismantelkuul
poolmantelkuul
täismantelkuul
Üldjuhul on meil levinud padrunite kuulid ümara otsaga ning üleni mantliga kaetud, nn ümaraotsalised täismantelkuulid. Nende läbistusjõud on küllaltki hea, seega elutähtsate organiteni jõudmisega reeglina probleeme ei teki. Täismantelkuulide puuduseks on suhteliselt kergelt rikošeti- andmine, praktiliselt olematu deformeerumine objekti tabamisel ning liialt suur läbistusjõud. Kuul võib läbistada objekti ning jätkata oma teekonda, seades sellega ohtu ümbritseva keskkonna. Seda võib täheldada eriti terassüdamikku sisaldavate täismantelkuulide puhul.Veel hiljuti olid terassüdamikuga täismantelkuulid kasutusel ka Eesti politsei teenistuspüstolis Makarov. 90ndate lõpus põhjustas see kombinatsioon traagilise sündmuse. Hoiatuslasust rikošetti läinud kuul tekitas süütule kõrvalseisjale üliraskeid kehavigastusi. Politseiametnik mõisteti süüdi, ta kaotas töö ning ohvri kasuks mõisteti välja soliidne summa. Rääkimata emotsionaalsetest kannatustest mis põhjustati nii politseiametniku kui ka ohvri lähedastele.
Mõnede riikide politseiüksustes on kasutusele võetud tömbiotsalised täismantelkuulid, mille rikošetioht on võrreldes ümaraotsalise täismantelkuuliga mõnevõrra väiksem kuid siiski piisavalt suur. Harilik täismantelkuul, olgu siis ümara- või tömbiotsaline, pole eluohtlike olukordade koheseks lahendamiseks kaugeltki parim valik.
Enamik maailma riikide politseijõududest kasutab teenistuses deformeeruvaid ehk ekspansiivkuule. Neid kuulitüüpe on mitmeid, põhiliselt on kasutuses õõnesotsalised mantelkuulid. Tänu suurenenud õhutakistusele on kuuli lennukaugus väiksem täismantelkuuli omast, mis mõnevõrra vähendab möödalaskudest tulenevat ohtu. Objekti tungides hakkab õõnesotsaline kuul deformeeruma ning seetõttu objekti ei läbista. Suurenenud kuuli diameeter suurendab püsiva haavakanali läbimõõtu. See omakorda suurendab tõenäosust, et kahjustatakse mõnda elutähtsat organit, mis on eluohtliku ründe peatamiseks ainukene viis. Tänu kergele deformeerumisele on rikošetioht seda tüüpi kuulide puhul väga väike.
Eestis on hetkel kehtiva Relvaseadusega õõnesotsaliste püstoli- ja revolvripadrunite tsiviilkäibes käitlemine keelatud. Mis võiks olla selle põhjuseks? On ju Eesti seadusandja andnud seaduskuulekatele kodanikele õiguse omada ja kanda enese kaitseks tulirelva. Miks siis keelata just selleks otstarbeks loodud õõnesotsaliste kuuliga padrunite kasutamine? Usun, et siin on tegemist teadmatuse ja kahe (peamise) levinud müüdi asjatundmatute “ekspertide” poolt pideva kinnitamisega.
Nendeks kaheks müüdiks on (kuri)kuulsad “Dum-Dum” ja “Haagi konventsioon”, mille Teile allolevalt lahti seletan.
Dum-Dum
19. sajandi lõpupoole vahetasid paljude riikide armeed seni relvastuses olnud 10-12 mm kaliibriga mantlita tinakuule laskvad vintpüssid välja 6-8 mm läbimõõduga täismantelkuule tulistavate kaasaegsemate vintpüsside vastu. Paljud sõdurid pettusid aga uutes valikutes, sest väikese kaliibriga mittedeformeeruv kuul ei olnud võrreldes vana tinakuuliga sama efektiivne. Tihtipeale jooksis uut tüüpi kuul ründavast vastasest lihtsalt läbi, suuremat kahju tegemata. Oli selge, et vintpüssikuuli deformeerumine objektis tekitas oluliselt suuremat kahju kui mittedeformeeruv kuul. Inglise armee leidis väljapääsu – kuuli mantli esiosa eemaldati, paljastades seega pehme tinasüdamiku. Tulemuseks saadi klassikalise ehitusega poolmantelkuul, mida tänapäeval kasutatakse laialdaselt näiteks jahipidamisel. Nime sai see inglaste leiutis aga väikese India asula – Dum Dum – järgi. Selles asulas Kalkutta lähedal paiknes nimelt inglise armee arsenal, kes valmistas neid poolmantelkuulidega vintpüssipadruneid. Tegemist ei olnud seega ei lõhke- ega raskuskeskmest väljaviidud kuulidega. Oma kurikuulsuse on Dum-Dum külge saanud pigem “relvapoe rambode” sõjajuttude abil.
Lihtne tõde on, et vintpüssikuuli kiirus on väga suur. Ajutine haavaõõnsus, millest juba juttu oli, on seetõttu oluliselt suurem võrreldes ükskõik millise revolvri- või püstolipadruni kuuli poolt tekitatavaga. Inimorganismi koed on elastsed ning tänu sellele ei tekita ühegi käsirelva ükskõiki kui deformeeruv kuul kudedes märkimisväärseid vigastusi. Püstoli- või revolvrikuuli poolt tekitatav kahjustus piirdub püsiva haavakanaliga.
Nagu kõigel, on ka kudede venivusel piirid. Kui see piir ületatakse (milleks on võimelised valdav enamik vintpüssikuulidest), siis koed rebenevad ning tekivad tõsised vigastused. Vintpüssikuuli deformeerumine suurendab vigastusi just tänu sellele efektile.
Kui üleüldse on mõtet kasutada väljendit Dum-Dum, siis ajaloolise tõe säilitamise huvides peaks selle all silmas pidama ainult ja üksnes poolmantelkuulidega vintpüssipadruneid.
Haagi konventsioon
1899. aastal leppisid tollal 15 maailma suurriiki Haagis omavahel kokku, et kui nende vahel peaks kunagi sõda süttima, siis teineteise vastu sõdides ei kasuta nad inimkehas deformeeruvaid kuule. Sündis Haagi konventsioon. Hiljem on seda konventsiooni meelevaldselt tõlgendanud igaüks, kellel muudest argumentidest kipub puudu tulema. Näiteks väljendit “kuigi Haagi konventsiooniga on deformeeruvate kuulide kasutamine keelatud, ei pea paljud maailma riikide politseijõud sellest kinni” olete kindlasti kuskilt lugenud või kuulnud. Ükski maailma riikide politseijõududest ei ole aga kunagi pidanud Haagi konventsioonist kinni pidama, sest kokkulepe käsitles vaid ja üksnes sõjapidamisel kasutatavat laskemoona. Nagu sõjandusega kursis olevad inimesed hästi teavad, austatakse Haagi konventsiooni tsiviliseeritud riikide armeedes ka tänapäeval.
Enesekaitserelvi kandvad tavakodanikud peavad kasutama iga võimalust, et muuta nende kasutuses oleva suhteliselt tagasihoidliku võimsusega püstol või revolver maksimaalselt efektiivseks eluohtliku ründaja koheseks peatamiseks. Seadusandja ei tohiks piirata seaduskuulekate relvaomanike võimalusi valida enda kaitseks üldtunnustatult efektiivseimad olemasolevad vahendid. Dokumetaalselt on korduvalt tõestatud, et õõnesotsaline püstoli- või revolvrikuul ei tekita olulisel määral suuremaid vigastusi võrreldes tavapäraste täismantelkuulidega. Küll aga vähendab õõnesotsaliste kuulide kasutamine tiheda asustusega alal olulisel määral ümbritseva keskkonna ohustatust.
Loodan, et seadusandja peagi muudab oma täna kehtivat seisukohta ning relvaomanikud saavad taas kasutada efektiivsemaid vahendeid mida kaasaegne inseneriteadus on välja töötanud. Seda enam, et näiteks täna on Eesti politseiametnikel keelatud kasutada mittedeformeeruvate täismantelkuulidega padruneid oma teenistusrelvades, v.a. üksikud erandid, kui kasutatakse kõrgendatud läbistusvõimega padruneid, mis on ette nähtud näiteks soomuse läbistamiseks, kuid need on äärmised erandid. Politseiametnike Glockides on kasutusel õõnsaotsalised püstolipadrunid just põhjendusega, et selliste padrunite kasutamine vähendab oluliselt avalikus kohas relva kasutamisel ümbrkoskonna ohustatust võrreldes täismantelkuulidega, millel on suur läbistusvõime. Võiks öelda – hetkel kehtib skisofreeniline olukord. Politseinik ja relvastatud seaduskuulekas kodanik tegutsevad ju identses ruumis – reeglina on see avalik koht, kus on ka kõrvalseisjad. Eraisik on kohustatud oma relvas kasutama padruneid, mis on keelatud kasutamiseks politseiametnikele, ja vastupidi. Ent vast lõpuks siiski terve mõistus võidab.
Tõnu Adrik / TLK juhtiv väljaõppeinstruktor
https://tonuadrik.wixsite.com/