31. august on jäänud relvade maailmas ajalukku Itaalia armee kapteni Abiel Bethel Revelli poolt 1914. aastal 9 mm Glisenti püstolipadrunile välja töötatud kuulipilduja Villar-Perosa M1915 Itaalia armee relvastusse võtmisega 1915. aastal.
Algselt oli üldlevinud info kohaselt (mis pole siiski leidnud tänaseni lõplikku kinnitust) „kaheraudne“ kuulipilduja mõeldud sõjalennukite relvastamiseks, ent praktilises elus selgus siiski, et püstolipadruni võimsusest jääb õhulahingute pidamiseks väheseks. Küll aga võeti kompaktne ja kergekaaluline (ca 6 kg), tänases mõistes püstolkuulipilduja, jalaväe relvastusse. Lisaks kinnitati kuulipildujat nii soomusautode, kaatrite kui isegi jalgrataste külge.
Mõlemat rauda „toitis“ 25 padrunit mahutav padrunisalv (kokku 50 padrunit), ent arvestades kuulipilduja laskekiirust 1500 lasku minutis (kahe raua peale kokku laskekiirus 3000 l/min – võrdluseks – Kalašnikovi automaadi laskekiirus on ca 600 l/min), oli „klassikalise“ kuulipilduja ülesannete täitmine siiski pigem raskendatud kuna pikemalt päästikule vajutades tühjenes salv ca 1 sekundi jooksul, misjärel tuli teostada salvevahetused. Lisaks kuumenes relv sellise laskekiiruse juures päris kiiresti. Sõdurid hindasid relva suurt laskekiirust/tulejõudu, seda eriti vastaste kaevikute „puhastamisel“, kuulipildureid koolitati põhjalikult päästiku manipuleerimisel, et lahingus kulutataks padruneid „võimalikult efektiivselt“.
Peale 1. Maailmasõja lõppu püstolkuulipilduja M1915 kasutamisest vähehaaval loobuti ning selle põhjal töötati välja nüüd juba üheraudne püstolkuulipilduja Villar-Perosa „OVP“ M1918, säilitades selle endine laskekiirus ca 1500 lasku minutis. OVP leidis kasutust 2. Maailmasõjas. Padrunisalv jäeti edasi relva ülaosasse nagu M1915-l. Sellise salve asetusega saab laskur kasutada võimalikult madalat laskepositsiooni, mis aitab täiendavalt tagada positisiooni varjatust vastutule eest. Samuti aitab padrunite salvest padrunipessa söötmisel relva töökindlust tagada lisaks salve vedrule ka gravitatsioonijõud, kuna ülalt alla liikumine on alati mõnevõrra lihtsam kui alt üles. Kestade eemaldamine toimib mõlemas relvas suunaga allapoole, nii et sellega pidi laskur oma tulepositsiooni valikul arvestama.
Tänaseks on algseid „kaheraudseid“ M1915 säilinud vähe ning neid saab näha peamiselt suuremates sõjamuuseumides.
9mm Glisenti padrun on tänaseks samuti peamiselt kollektsionääride pärusmaa – see töötati välja 1910. aastal Itaalias samanimelise püstoli jaoks võttes eeskujuks 9mm Luger (ka 9×19 mm, 9mm Parabellum) püstolipadrun. Glisenti on Lugeri padrunist veidi nõrgem, välismõõtmed on neil identsed.
9mm Glisenti kaliibris püstoleid on tänaseks säilinud üksjagu ja kuigi mõõtmetelt sobib neis kasutamiseks ka 9mm Luger padrun, ei tohi neid siiski „ristkasutada“ kuna Lugeri padrun oma suurema võimsusega võib Glisenti kaliibris relva lõhkuda. Ning vastupidi. Glisenti kaliibris padruni kasutamine Lugeri kaliibris relvades tekitab tõrkeid relva ümberlaadimisel tänu oma vähemale võimsusele mis ei taga Lugeri padruni võimsusele ette nähtud mehhanismide tööd.
